Isiksuseomaduste mõõtmine
Isiksuseomaduste hindamine on ühelt poolt vajalik isiksuse kui konstrukti teaduslikuks uurimiseks. Teine vajadus on praktiline, sest aasta aastalt suureneb nende inimeste hulk, kes soovivad ise teada saada, milline on nende isiksus. Lisaks sellele on ettevõtluses soov palgata ametikohale inimene, kellele võiks see isiksuseomaduste poolest kõige paremini sobida.
Isiksuseomaduse mõõtmisel võib eristada kahte suurt lähenemist: projektiivtest ja küsimustik. Neist esimene on maailmas valdavalt kasutusel kliinilises psühholoogias ja seda ennekõike Ameerika Ühendriikides.
Isiksuseomaduse mõõtmisel võib eristada kahte suurt lähenemist: projektiivtest ja küsimustik. Neist esimene on maailmas valdavalt kasutusel kliinilises psühholoogias ja seda ennekõike Ameerika Ühendriikides.
Projektiivtestid
Joonis 2: Rorschachi test: Mida teie näete?
Projektiivtestid on kasvanud välja psühhodünaamilisest lähenemisest, mille kohaselt on inimesel soovid ja vajadused, mida ta varjab mitte ainult teiste, vaid ka ise enda eest. Kuid see informatsioon võib avalduda sümbolitena inimese jutus või olla projitseeritud ehk üle kantud teistele objektidele või olukordadele või inimestele. Nii tahetaksegi testidega teada saada, millised on inimese varjatud tunded, motiivid, seesmised konfliktid ja ihad.
Üks tuntumaid teste maailmas on Rorschachi Test (H.Rorschach, 1921), mida kutsutakse ka Tindipleki Testiks. Testimise käigus näitab testika inimesele kümmet kaarti, igaühel neist on abstraktne kujutis ehk tindiplekk. Plekk on bilateraalselt peegelpildis ehk vasak- ja parempoolne osa plekist on ühesugused (vt. joonis 2). Esimesed kaardid on must-valged, siis musta ja punasega ning viimased värvilised. Inimesele näidatakse kaarti ja palutakse rääkida sellest, mida ta näeb. Kui kõik kaardid on näidatud, järgneb testimise teine etapp, mille jooksul näidatakse kaarte uuesti ja palutakse inimesel selgitada, kus ta näeb kaardil seda, mida esimesel korral märkas (nt. pildi keskel olev punane asi) ja mille pärast pilt tundub talle just selline nagu ta alguses ütles. Inimene võib soovi korral kaarti käes keerata, kuid kui ta seda teeb või kas ta küsib selleks luba, on testija jaoks juba oluline informatsiooni allikas inimese isiksuse kirjeldamiseks. Samamoodi on testija jaoks oluline see millele inimene keskendub. Näiteks kas ta on aluseks võtnud tindipleki üldise kuju või keskendub ainult mõnele üksikule detailile või hoopis värvidele. Lisaks on nii esimeses kui ka teises etapis oluline see kui kaua läheb inimesel aega enne kui ta annab kaardil oleva pildi kohta mingi vastuse. Testija kirjutab üles kõik vastused, ükskõik kui triviaalsed need esmapilgul tunduvad ja ka selle, kuidas inimene testimise ajal käitub. Hiljem tõlgendab ta just nende märkmete alusel seda, mida inimene ütles ja tegi, otsides varjatud motiive, konflikte ja tundeid. Just tõlgendamisest tuleneb Rorschachi Testi subjektiivsus, sest vaatamata pikaajalistele koolitustele on alati suur tõenäosus, et teine testija esitab erinevaid tõlgendusi ja/või on tõlgendustes suur osa testija enda isikul. Seetõttu ei peeta antud testi väga usaldusväärseks isiksuse uurimise vahendiks.
Üks tuntumaid teste maailmas on Rorschachi Test (H.Rorschach, 1921), mida kutsutakse ka Tindipleki Testiks. Testimise käigus näitab testika inimesele kümmet kaarti, igaühel neist on abstraktne kujutis ehk tindiplekk. Plekk on bilateraalselt peegelpildis ehk vasak- ja parempoolne osa plekist on ühesugused (vt. joonis 2). Esimesed kaardid on must-valged, siis musta ja punasega ning viimased värvilised. Inimesele näidatakse kaarti ja palutakse rääkida sellest, mida ta näeb. Kui kõik kaardid on näidatud, järgneb testimise teine etapp, mille jooksul näidatakse kaarte uuesti ja palutakse inimesel selgitada, kus ta näeb kaardil seda, mida esimesel korral märkas (nt. pildi keskel olev punane asi) ja mille pärast pilt tundub talle just selline nagu ta alguses ütles. Inimene võib soovi korral kaarti käes keerata, kuid kui ta seda teeb või kas ta küsib selleks luba, on testija jaoks juba oluline informatsiooni allikas inimese isiksuse kirjeldamiseks. Samamoodi on testija jaoks oluline see millele inimene keskendub. Näiteks kas ta on aluseks võtnud tindipleki üldise kuju või keskendub ainult mõnele üksikule detailile või hoopis värvidele. Lisaks on nii esimeses kui ka teises etapis oluline see kui kaua läheb inimesel aega enne kui ta annab kaardil oleva pildi kohta mingi vastuse. Testija kirjutab üles kõik vastused, ükskõik kui triviaalsed need esmapilgul tunduvad ja ka selle, kuidas inimene testimise ajal käitub. Hiljem tõlgendab ta just nende märkmete alusel seda, mida inimene ütles ja tegi, otsides varjatud motiive, konflikte ja tundeid. Just tõlgendamisest tuleneb Rorschachi Testi subjektiivsus, sest vaatamata pikaajalistele koolitustele on alati suur tõenäosus, et teine testija esitab erinevaid tõlgendusi ja/või on tõlgendustes suur osa testija enda isikul. Seetõttu ei peeta antud testi väga usaldusväärseks isiksuse uurimise vahendiks.
Teine tuntud test on TAT ehk Temaatilise Apertseptsiooni Test (H.Murray, D.McClelland), kus inimesele näidatakse mitmetähenduslikke pilte mille põhjal peab vastaja konstrueerima lühikese jutustuse: rääkima mis on pildil oleva olukorra põhjustanud, mis toimub pildil antud hetkel, mida kujutatavad tegelased tunnevad ja mõtlevad ja kuidas olukord võiks lõppeda. Piltidel on näiteks kujutatud voodil lebavat meest ja uksel seisvat naisterahvast või maja talvises maastikus suurte pilvedega taevas. TAT aluseks oleva teooria kohaselt märkab inimene pildil esmalt erinevaid elemente ja siis täidab pildi oma tõlgenduste ja selgitustega, mis rajanevad tema enda mõtetel, tunnetel ja vajadustel. Nii nagu teise testi puhul, tõlgendab testija inimese vastust, otsides sellest mingit konkreetset psühholoogilist teemat, näiteks agressiivsus, seksuaalsed vajadused või suheteprobleemid. TAT-i kasutatakse nii isiksuse kui ka inimese motivatsiooni uurimiseks.
Küsimustikud
Küsimustikud sisaldavad teatud hulka väiteid inimese enda kohta, keskendudes just tema käitumisele. Väidete hulk on väga varieeruv (nt. 16PF: 185 väidet; MMPI-2: 567 väidet) ja osad küsimustikud mõõdavad üht konkreetset isiksuse omadust ja teised hõlmavad kogu isiksuseomaduste spektrit (nt. kõiki viit faktorit). Küsimustike puhul eeldatakse, et inimene tunneb ennast ise kõige paremini ja vastab väidetele ausalt. Väitele vastamisel tuleb inimesel ühel juhul väitega nõustumise skaalalt valida number, mis peegeldab kõige rohkem tema vastust. Näiteks: „Mulle meeldib, kui ma saan tutvuda ja suhelda paljude uute inimestega.“ ja vastamisel tuleb valida kõige sobivam arv (skaala: 4-täiesti nõus, 3- pigem nõus, 2- raske öelda, 1 – pigem ei ole nõus, 0- ei ole nõus). Teisel juhul võib olla vastuse valik piiratum ehk inimesel on ainult kaks valikut: olen nõus, ei ole nõus.
Suurima levikuga isiksuse küsimustikud on:
Tõenäoliselt saavad inimesed paljudest küsimustest erinevalt aru, mistõttu on testides tavaliselt iga isiksuseomaduse kohta mitu väidet. Üht omadust mõõtvate küsimuste hulka nimetatakse skaalaks. Hea skaala küsimused on üksteisega kooskõlas ehk inimesed, kes on nõus skaala õhe väitega, on suure tõenäosusega nõus ka teiste väidetega.
Lisaks sellele on küsimustike koostamisel peetud silmas kahte aspekti. Esiteks, et inimese vastused oleksid ajas püsivad, sest valdavalt tahetakse uurimise tulemusena saada teada seda, millised on inimese püsivad omadused. Teiseks, et skaala oleks valiidne ehk mõõdaks seda omadust, mida küsimustiku koostaja on tahtnud mõõta. Selle määratlemisel kasutatakse sageli isiksusetestide puhul inimese enda ja teiste (nt. sõbrad, pereliikmed, kolleegid) hinnangute kokkulangevust. Isiksuseomaduste uuringud on näidanud, et mida kauem teist inimest tuntakse, seda suurem on inimese enda ja teise inimese antud hinnangute kokkulangevus. Kliinlise psühholoogia küsimustike puhul võrreldakse inimese tulemusi nende inimeste vastuste koondkogumiga, kellel on psüühiline häire.
Kuid ainult küsimustiku tulemuste põhjal ei tohiks inimese isiksuse kohta teha lõplikke järeldusi, seda eriti kliinilises psühholoogias, vaid on vaja inimesest tervikpilti, sest ükski küsimustik ei ole täiuslik. Tänapäeval on võimalik internetist leida paljunii tasuta kui ka tasulisi isiksuse küsimustikke, millede tulmustesse tuleks suhtuda eriti skeptiliselt, sest sageli ei arvestata tulemuste esitamisel kultuuri mõjuga.
Suurima levikuga isiksuse küsimustikud on:
- MMPI – S.R.Hathaway ja J.C.McKinley Minnesota mitmefaasiline isiksuse küsimustik (Minnesota Multiphasic Personality Inventory);
- 16PF – R.Cattell’i kuueteistfaktoriline isiksuseskaala (16 Personality Factor Scale);
- EPQ – H.J.Eysenck’i isikuseküsimustik (Eysenck’s Personality Questionnaire);
- PRF – D.Jackson’i isiksuse uurimisvorm (Personality Research Form);
- NEO-PI-R – P.T.Costa ja R.R.McCrae (NEO PersonalityInventory Revised).
Tõenäoliselt saavad inimesed paljudest küsimustest erinevalt aru, mistõttu on testides tavaliselt iga isiksuseomaduse kohta mitu väidet. Üht omadust mõõtvate küsimuste hulka nimetatakse skaalaks. Hea skaala küsimused on üksteisega kooskõlas ehk inimesed, kes on nõus skaala õhe väitega, on suure tõenäosusega nõus ka teiste väidetega.
Lisaks sellele on küsimustike koostamisel peetud silmas kahte aspekti. Esiteks, et inimese vastused oleksid ajas püsivad, sest valdavalt tahetakse uurimise tulemusena saada teada seda, millised on inimese püsivad omadused. Teiseks, et skaala oleks valiidne ehk mõõdaks seda omadust, mida küsimustiku koostaja on tahtnud mõõta. Selle määratlemisel kasutatakse sageli isiksusetestide puhul inimese enda ja teiste (nt. sõbrad, pereliikmed, kolleegid) hinnangute kokkulangevust. Isiksuseomaduste uuringud on näidanud, et mida kauem teist inimest tuntakse, seda suurem on inimese enda ja teise inimese antud hinnangute kokkulangevus. Kliinlise psühholoogia küsimustike puhul võrreldakse inimese tulemusi nende inimeste vastuste koondkogumiga, kellel on psüühiline häire.
Kuid ainult küsimustiku tulemuste põhjal ei tohiks inimese isiksuse kohta teha lõplikke järeldusi, seda eriti kliinilises psühholoogias, vaid on vaja inimesest tervikpilti, sest ükski küsimustik ei ole täiuslik. Tänapäeval on võimalik internetist leida paljunii tasuta kui ka tasulisi isiksuse küsimustikke, millede tulmustesse tuleks suhtuda eriti skeptiliselt, sest sageli ei arvestata tulemuste esitamisel kultuuri mõjuga.
Kujutise allikas: Wikimedia Commons, vabas kasutuses olev teos