Sotsiaal-kognitiivne lähenemine
Albert Bandura (sünd 1925)
Paradigma kohaselt on isiksuse kujunemisel on olulised nii sotsiaalne õppimine (ehk mudeldamine) kui ka sotsiaalsed kasvutingimused. Isiksus kujuneb suhtlemises ja teistega koos tegutsedes. Sellistes olukordades toimuva õppimise ajal kujunevad inimesel ootused ümbritseva keskkonna ja teiste inimeste suhtes, mis siis edaspidi suunavad tema käitumist.
Teadlased keskenduvad sellistele kognitiivsetele omadustele, mille poolest võivad inimesed erineda. Näiteks Albert Bandura kohaselt on oluline roll kogemusel, mille kaudu inimesel kujuneb tagajärgede ootus, mis hakkab tema käitumist suunama selle läbi, et inimene oskab ette arvata, millised on tema käitumise tagajärjed. Näiteks tekib inimesel ootus, et kui ta teeb oma tööd kvaliteetselt ja tähtaegselt, saab ta oma tööandjalt kiita ja võib-olla ka preemiat.
Samamoodi kujuneb inimesel välja enesetõhususe taju ehk kuivõrd suudab ta enda arvates mingis konkreetses olukorras toime tulla. Tugeva enesetõhususega inimesed:
Enesetõhusus hakkab kujunema juba lapseeas, kuid see areneb ja muutub ka täiskasvanueas lähtuvalt sellest, mida inimene oma elu jooksul kogeb. Banduura kohaselt võib enesetõhususe allikad üldisemal kujul jaotada alljärgmiselt:
Georg Kelly (1905-1967) kohaselt olid liiga paljud psühholooglised isiksuseteooriad keskendunud sellele, et kirjeldasid inimest kui olendit, keda suunavad välised tegurid või kui olendit, keda juhivad seesmised jõud. Tema arvates oleks kohane kõneleda inimesest kui kellestki, kelle käitumist suunavad keskkonnast tulevad tegurid ja inimese tõlgendus olukorra kohta. Tema käsitlust edasi arendades jõudis Walter Mischel (sünd 1930) käsitluseni, mille ta nimetas kognitiiv-afektiivseks isiksuse süsteemiks, mis koosneb viiest kognitiivsest tegurist:
Lisaks eelpool kirjeldatud käsitlustele on sotsiaal-kognitiivses lähenemises veel mitmeid erinevaid isiksuse käsitlusi, kuid kõigis neis on oluline roll kolmel mõistel: kontroll, atributsioon ja enesekontroll.
Kontroll on inimese suutlikkus teha seda, mida ta soovib teha. Inimesel on seesmine vajadus kontrollida oma elus toimuvat ja saada positiivset tunnet sellest, et ta tunneb ise oma elu kontrollivat. Näiteks on uurimused haiglates ja vanadekodudes näidanud, et inimesed kes said oma äranägemise järgi hooldada potitaime, tundsid ennast paremini kui need kellele öeldi millal ja kuidas nad peaksid seda tegema. Kontrolli tunne on suures osas seotud ka enesetõhususga. Nii on leitud, et inimestel kes tajusid kontrolli ja enesetõhusust, olid paremad suhted teiste inimestega, parem töö ja parem tervis.
Atributsiooni stiil peegeldab seda, kuidas inimene tõlgendab enda jaoks temaga toimuvaid sündmusi, ennekõike just negatiivseid. Indiviidi atributsiooni stiili on võimalik kirjeldada kolmel teljel, milles kõigil on kaks äärmust - oletame, et olete üliõpilane, kes kukkus aine eksamil läbi:
Nii võib näiteks depressioonis inimese atributsiooni stiil olla seesmine, globaalne ja püsiv. Selline stiil tõstab inimese tõenäosust depressiooni haigestuda ja võib muuta raskemaks sellest tervenemise.
Enesekontroll peegeldab inimese suutlikkus edasi lükata soovitu tegemist selleks, et saada midagi, mida ta tahab veel rohkem või kui tegevuse elluviimine oleks antud hetkel kohatu. See on midagi, mis on seotud inimese igapäevaeluga sagedamini kui arvatakse. Näiteks on väljas üle pika aja ilus ilm ja te tahaksite veeta selle õues puhates, kuid lähete tööle, sest teil on tööpäev. Või olete tööl lõuna ajal väga väsinud ja väljas sompus ilm ja tahate tegelikult magada, kuid jääte tööle, sest teil on tööaeg. Teadlased on katsete tulemusena leidnud, et enesekontroll on olemas juba 4-aastaste laste seas, kes suudavad oma soovi rahuldamist edasi lükata. Tavaliselt on tegemist katsetega, kus lapsele pakutakse midagi meeldivat, kuid ta peab selle saamisega mõni aeg ootama, et siis 10 või 20 minuti pärast saada soovitud asi ja ka preemia. Uurijad on leidnud, et lapsed kasutavad enesekontrolli mehhanismidena tähelepanu kõrvalejuhtimist või näiteks koogi maitse asemel kujutavad ette kuidas kook lendab õhus nagu helikopter. Pikaajalised uurimused on näidanud, et lapsed, kes suudavad 4- või 5-aastasena oma soovide rahuldamist edasi lükata, on teismelise eas paremad suhtlejad, tähelepanelikumad, taluvad paremini stressi ja on parema akadeemilise edukusega.
Teadlased keskenduvad sellistele kognitiivsetele omadustele, mille poolest võivad inimesed erineda. Näiteks Albert Bandura kohaselt on oluline roll kogemusel, mille kaudu inimesel kujuneb tagajärgede ootus, mis hakkab tema käitumist suunama selle läbi, et inimene oskab ette arvata, millised on tema käitumise tagajärjed. Näiteks tekib inimesel ootus, et kui ta teeb oma tööd kvaliteetselt ja tähtaegselt, saab ta oma tööandjalt kiita ja võib-olla ka preemiat.
Samamoodi kujuneb inimesel välja enesetõhususe taju ehk kuivõrd suudab ta enda arvates mingis konkreetses olukorras toime tulla. Tugeva enesetõhususega inimesed:
- tajuvad probleemi kui väljakutset
- on oma tegevusest rohkem huvitatud
- on tugevamini pühendunud oma huvidele ja tegevustele
- tulevad kiiremini toime erinevate tagasilöökide ja pettumustega
Enesetõhusus hakkab kujunema juba lapseeas, kuid see areneb ja muutub ka täiskasvanueas lähtuvalt sellest, mida inimene oma elu jooksul kogeb. Banduura kohaselt võib enesetõhususe allikad üldisemal kujul jaotada alljärgmiselt:
- meisterlikkuse kogemine: inimene oskab midagi teha, tajub suutlikkust tegevusega toime tulla;
- sotsiaalne mudeldamine: nähes, et teised endale sarnased inimesed tulevad millegagi toime, kujuneb inimesel endal arusaam, et ka tema võib sellega toime tulla;
- sotsiaalne veenmine: teiste inimeste julgustavad või innustavad sõnad võivad kujundada arusaama, et inimesel on olemas toimetulemiseks vajalikud oskused;
- psühholoogilised vastused: inimese enda meeleolu, füüsiline enesetunne ja tuju mõjutavad seda, millise hinnangu annab inimene oma suutlikkusele toime tulla.
Georg Kelly (1905-1967) kohaselt olid liiga paljud psühholooglised isiksuseteooriad keskendunud sellele, et kirjeldasid inimest kui olendit, keda suunavad välised tegurid või kui olendit, keda juhivad seesmised jõud. Tema arvates oleks kohane kõneleda inimesest kui kellestki, kelle käitumist suunavad keskkonnast tulevad tegurid ja inimese tõlgendus olukorra kohta. Tema käsitlust edasi arendades jõudis Walter Mischel (sünd 1930) käsitluseni, mille ta nimetas kognitiiv-afektiivseks isiksuse süsteemiks, mis koosneb viiest kognitiivsest tegurist:
- kodeeringud: inimese seesmiste hoiakute kogum, mille alusel inimene tõlgendab erinevaid kogemusi;
- ootused ja uskumused: need hõlmavad nii maailma üleüldiselt kui ka tagajärgede ootust ja enesetõhusust, millest rääkis Bandura;
- afekt: inimese emotsionaalne reaktsioon erinevates olukordades;
- eesmärgid ja väärtused: oma tegevuste soovitud tagajärjed;
- kompetentsid ja eneseregulatsiooni plaanid: erinevad viisid oma käitumise reguleerimiseks erinevates olukordades.
Lisaks eelpool kirjeldatud käsitlustele on sotsiaal-kognitiivses lähenemises veel mitmeid erinevaid isiksuse käsitlusi, kuid kõigis neis on oluline roll kolmel mõistel: kontroll, atributsioon ja enesekontroll.
Kontroll on inimese suutlikkus teha seda, mida ta soovib teha. Inimesel on seesmine vajadus kontrollida oma elus toimuvat ja saada positiivset tunnet sellest, et ta tunneb ise oma elu kontrollivat. Näiteks on uurimused haiglates ja vanadekodudes näidanud, et inimesed kes said oma äranägemise järgi hooldada potitaime, tundsid ennast paremini kui need kellele öeldi millal ja kuidas nad peaksid seda tegema. Kontrolli tunne on suures osas seotud ka enesetõhususga. Nii on leitud, et inimestel kes tajusid kontrolli ja enesetõhusust, olid paremad suhted teiste inimestega, parem töö ja parem tervis.
Atributsiooni stiil peegeldab seda, kuidas inimene tõlgendab enda jaoks temaga toimuvaid sündmusi, ennekõike just negatiivseid. Indiviidi atributsiooni stiili on võimalik kirjeldada kolmel teljel, milles kõigil on kaks äärmust - oletame, et olete üliõpilane, kes kukkus aine eksamil läbi:
- seesmine (tõlgendus: ma ei õppinud piisavalt) või välimine (tõlgendus: õppejõud küsis valesid asju) stiil
- globaalne (tõlgendus: ma olen rumal) või spetsiifiline (tõlgendus: ma olen selles aines rumal) stiil
- püsiv (tõlgendus: alati läheb just minul halvasti) või mittepüsiv (tõlgendus: kui ma nüüd rohkem õpiksin, saaksin hakkama küll) stiil
Nii võib näiteks depressioonis inimese atributsiooni stiil olla seesmine, globaalne ja püsiv. Selline stiil tõstab inimese tõenäosust depressiooni haigestuda ja võib muuta raskemaks sellest tervenemise.
Enesekontroll peegeldab inimese suutlikkus edasi lükata soovitu tegemist selleks, et saada midagi, mida ta tahab veel rohkem või kui tegevuse elluviimine oleks antud hetkel kohatu. See on midagi, mis on seotud inimese igapäevaeluga sagedamini kui arvatakse. Näiteks on väljas üle pika aja ilus ilm ja te tahaksite veeta selle õues puhates, kuid lähete tööle, sest teil on tööpäev. Või olete tööl lõuna ajal väga väsinud ja väljas sompus ilm ja tahate tegelikult magada, kuid jääte tööle, sest teil on tööaeg. Teadlased on katsete tulemusena leidnud, et enesekontroll on olemas juba 4-aastaste laste seas, kes suudavad oma soovi rahuldamist edasi lükata. Tavaliselt on tegemist katsetega, kus lapsele pakutakse midagi meeldivat, kuid ta peab selle saamisega mõni aeg ootama, et siis 10 või 20 minuti pärast saada soovitud asi ja ka preemia. Uurijad on leidnud, et lapsed kasutavad enesekontrolli mehhanismidena tähelepanu kõrvalejuhtimist või näiteks koogi maitse asemel kujutavad ette kuidas kook lendab õhus nagu helikopter. Pikaajalised uurimused on näidanud, et lapsed, kes suudavad 4- või 5-aastasena oma soovide rahuldamist edasi lükata, on teismelise eas paremad suhtlejad, tähelepanelikumad, taluvad paremini stressi ja on parema akadeemilise edukusega.
Foto allikas: Pajares, F., 2004, vabas kasutuses olev teos