Humanistlik lähenemine
Paradigma teooriad rõhutavad inimese headust, mis on tema üks põhiomadusi ja inimese vajadust saavutada enda potentsiaal. Kui psühhodünaamilise käsitluse kohta võib öelda, et läbi aegade on keskendutud tavapärasest erinevale, siis humanistlik lähenemine käsitleb nö. normaalset isiksust. Sellele isiksusele on omane vajadus kohaneda, õppida, areneda ja ennast ületada ning isiksus on arenemisvõimeline konstrukt.
Isiksuse keskseks komponendiks peavad humanistlikud psühholoogid motivatsiooni, rõhutades selliseid motiive nagu armastus, austus ja eneseaktualisatsioon.
Isiksuse keskseks komponendiks peavad humanistlikud psühholoogid motivatsiooni, rõhutades selliseid motiive nagu armastus, austus ja eneseaktualisatsioon.
Abraham Maslow (1908-1970)
Paradigma teooriad rõhutavad inimese headust, mis on tema üks põhiomadusi ja inimese vajadust saavutada enda potentsiaal. Kui psühhodünaamilise käsitluse kohta võib öelda, et läbi aegade on keskendutud tavapärasest erinevale, siis humanistlik lähenemine käsitleb nö. normaalset isiksust. Sellele isiksusele on omane vajadus kohaneda, õppida, areneda ja ennast ületada ning isiksus on arenemisvõimeline konstrukt.
Isiksuse keskseks komponendiks peavad humanistlikud psühholoogid motivatsiooni, rõhutades selliseid motiive nagu armastus, austus ja eneseaktualisatsioon.
Lähenemine hõlmab mitmeid erinevaid olulisi teadlasi ja erinevaid käsitlusi inimese isiksuse olemuse ja kujunemise kohta. Seoses motivatsiooniga on tänapäeva inimesed ilmselt kõige rohkem kuulnud Abraham Maslow’st. Tema üheks suureks tööks oli uurida inimesi, kes olid elanud täisväärtuslikult, et nende elulugude ja kogemuste varal uurida psüühiliselt tervet isiksust, sest Maslow kohaselt ei tähenda vaimselt terve olemine ainult haiguse puudumist. Näiteks kuulusid tema uuritavate hulka Eleanor Roosevelt, Albert Einstein ja Albert Schweitzer, kes olid keskendunud eesmärkidele, mis ei seostunud esmapilgul nende enda vajadustega. Maslow lõi oma uurimuste põhjal eneseaktualisatsiooni käsitluse, mille kohaselt soovib iga inimene maksimaalselt kasutada enda võimeid, oskusi ja potentsiaali. Eneseaktualisatsiooni saavutanud inimene on tema kohaselt realistlik, ennast ja teisi aktsepteeriv, huumorit armastav ja spontaanne, kuid samal ajal ka enda ja teiste inimeste piiranguid teadev ja aktsepteeriv.
Isiksuse keskseks komponendiks peavad humanistlikud psühholoogid motivatsiooni, rõhutades selliseid motiive nagu armastus, austus ja eneseaktualisatsioon.
Lähenemine hõlmab mitmeid erinevaid olulisi teadlasi ja erinevaid käsitlusi inimese isiksuse olemuse ja kujunemise kohta. Seoses motivatsiooniga on tänapäeva inimesed ilmselt kõige rohkem kuulnud Abraham Maslow’st. Tema üheks suureks tööks oli uurida inimesi, kes olid elanud täisväärtuslikult, et nende elulugude ja kogemuste varal uurida psüühiliselt tervet isiksust, sest Maslow kohaselt ei tähenda vaimselt terve olemine ainult haiguse puudumist. Näiteks kuulusid tema uuritavate hulka Eleanor Roosevelt, Albert Einstein ja Albert Schweitzer, kes olid keskendunud eesmärkidele, mis ei seostunud esmapilgul nende enda vajadustega. Maslow lõi oma uurimuste põhjal eneseaktualisatsiooni käsitluse, mille kohaselt soovib iga inimene maksimaalselt kasutada enda võimeid, oskusi ja potentsiaali. Eneseaktualisatsiooni saavutanud inimene on tema kohaselt realistlik, ennast ja teisi aktsepteeriv, huumorit armastav ja spontaanne, kuid samal ajal ka enda ja teiste inimeste piiranguid teadev ja aktsepteeriv.
Teine paradigmat esindav oluline teadlane, Carl Rogers (1902-1987) oli seisukohal, et arenemiseks ja eneseaktualisatsiooni saavutamiseks on vaja keskkonda, mis pakub ehedust (avatus, enda avamine), aktsepteerimist (tingimusteta positiivne suhtumine) ja empaatiat (kuulatakse ja mõistetakse). Seega on inimese arengus kesksel kohal ümbritsevate inimeste suhtumine temasse. Sellistes tingimustes võib kujuneda välja täielikult toimiv inimene. See on inimene, kelle enesekäsitlus on nii positiivne kui ka reaalsusega kooskõlas ja ta on suuteline saavutama eneseaktualisatsiooni.
Täielikult toimivat inimest kirjeldavad:
Rogersi teooria keskmes on inimese mina-käsitlus (ingl k self-concept) ehk see, millisena inimene ennast ise tajub. Mina-käsitlus kujuneb välja varajases lapsepõlves ja koosneb kahest osast: üks pool tajub ennast kui tegutsejat ehk kedagi, kes teeb või ei tee ja langetab otsuseid; teine pool tajub ennast kui objekti ehk kedagi keda teised näevad ja kelle kohta nad ka midagi mõtlevad ning kes meeldib neile või ei meeldi.
Ideaalvariandis kujuneb inimesel välja positiivne mina-käsitlus, mis toetab enesehinnangu kujunemist ja püsimist kõrgel tasemel. Kuid sellise käsiltuse kujunemiseks on vaja, et inimene on lapsepõlves kogenud tingimusteta positiivset suhtumist ehk seda, et teda armastatakse ja aktsepteeritakse sellisena nagu ta on, igasuguste lisatingimusteta. Näiteks ei kuule laps seda, et „õpi nüüd kõik ilusti ära, siis oled hea laps“.
Tänapäeva psühholoogia maastikul jagab selle paradigma üldisi tõekspidamisi positiivne psühholoogia, kus uuritakse teaduslikel meetoditel seda, mis aitab inimestel olla õnnelik ja tunda ennast hästi.
Täielikult toimivat inimest kirjeldavad:
- kogemusele avatus: inimene aktsepteerib nii negatiivseid kui ka positiivseid tundeid. Negatiivseid tundeid ei eirata, vaid töötakase läbi;
- eksistentsiaalne elamine: inimene on oma tunnete ja elukogemustega kontaktis, elades neid läbi nii nagu need esinevad, hoidudes samal ajal eelarvamusest ja hinnangulisusest. Inimene elab olevikus ja väärtustab seda, mitte ei vaata kogu aeg tagasi oma minevikku;
- usaldamine: inimene pöörab tähelepanu oma instinktidele ja nö. kõhutundele ja usub, et ta saab ennast ja oma otsuseid usaldada;
- loovus: loov mõtlemine ja riski võtmine, mis võimadalvad teha midagi uut, kohaneda ja otsida uusi kogemusi;
- rahulolev elu: inimene on õnnelik ja oma eluga rahul ning otsib uusi välja kutseid ja kogemusi.
Rogersi teooria keskmes on inimese mina-käsitlus (ingl k self-concept) ehk see, millisena inimene ennast ise tajub. Mina-käsitlus kujuneb välja varajases lapsepõlves ja koosneb kahest osast: üks pool tajub ennast kui tegutsejat ehk kedagi, kes teeb või ei tee ja langetab otsuseid; teine pool tajub ennast kui objekti ehk kedagi keda teised näevad ja kelle kohta nad ka midagi mõtlevad ning kes meeldib neile või ei meeldi.
Ideaalvariandis kujuneb inimesel välja positiivne mina-käsitlus, mis toetab enesehinnangu kujunemist ja püsimist kõrgel tasemel. Kuid sellise käsiltuse kujunemiseks on vaja, et inimene on lapsepõlves kogenud tingimusteta positiivset suhtumist ehk seda, et teda armastatakse ja aktsepteeritakse sellisena nagu ta on, igasuguste lisatingimusteta. Näiteks ei kuule laps seda, et „õpi nüüd kõik ilusti ära, siis oled hea laps“.
Tänapäeva psühholoogia maastikul jagab selle paradigma üldisi tõekspidamisi positiivne psühholoogia, kus uuritakse teaduslikel meetoditel seda, mis aitab inimestel olla õnnelik ja tunda ennast hästi.
Foto allikas: Wikimedia Commons